Kas pagulaskriis laiendab keelekümbluse kandepinda?

Välispäritolu laste tulek meie kooli näitab kõige selgemalt, et keeleõpetuses ja õpetuses üldse on vaja tõsist pööret.

Sellised lapsed vajavad palju piltlikku materjali, emotsionaalset õhkkonda, klassikaaslaste toetust – ja seda kõike pakub keelekümbluse metoodika. Mõttevahetuses pagulaslaste õpetamise teemal osalesid Innove juhatuse liige Birgit Lao-Peetersoo, keelekümbluskeskuse juhataja Natalja Mjalitsina ja hariduse tugiteenuste agentuuri juhataja Margus Tõnissaar.

Välispäritolu laste õpetamisega seotud küsimusi arutades jõudsid nad ikka tagasi keelekümbluse juurde. Eesti keele õpetamine meie vene lastele on mitu korda suurem väljakutse kui uusimmigrantide laste õpetamine, toonitasid nad. Järgnevalt mõningad väljavõtted vestlusest.

Kas neid ei tule liiga palju?

Tihti küsitakse, kas eesti keeles õpetamist ei hakka segama, kui uussisserändajate lapsi on klassis liiga palju. Vestlusringis märgiti, et seni on neid tulnud üldjuhul üks-kaks terve kooli kohta ja liiga palju ei saa neid kuidagi olla. Samas lisati, et laste vastuvõttu piirata ei saa, ka siis mitte, kui neid ongi väga palju, sest Eesti põhiseaduse järgi on igal Eestis elaval lapsel õigus haridusele ja eestikeelsele õpetusele, st õigus siin koolis käia.

Märgiti, et Eestis on eesti õppekeelega lasteaiarühmi ja klasse, kus ligi pooled lapsed on vene emakeelega. Õpetajad tunnevad mõnes sellises klassis tõsist muret, et nad ei jõua enam kõigile kõike tõlkida.

Natalja Mjalitsina tõdes, et kui ei jõua enam tõlkida, siis tuleb üle minna ilma tõlketa õpetamisele. Eeskujuks tõi ta vene õppekeelega koolide keelekümblusklassid, kus lapsed õpivadki eesti keelt ilma tõlketa. Segaklasse õpetavatele õpetajatele on keelekümbluse aluseid tutvustatud ja see töö jätkub.

Kui palju välismaalt tulnud lapsi siin juba on?

EHIS-e andmetel õpetatakse praegu välispäritolu lapsi 32 Eesti koolis. Välismaalt tulnud lapsi on Eesti koolides 400 ringis. Eestis töötab umbes 3000 inimest Euroopa Liidust ja teine 3000 väljastpoolt.

Vestlusringis rõhutati, et hoopis suuremad õpilaste massid liiguvad eesti õppekeelega kooli meie oma venekeelsetest perekondadest. Ligikaudse hinnangu põhjal õpib eesti koolis ligi tuhat vene last. Nende laste eesti kooli tulekuks ei ole tehtud pooltki nii põhjalikke ettevalmistusi kui uussisserändajate puhul. Lisaks õpib umbes 5000 vene kodukeelega last eesti keeles kümblusklassides, mis näitab, et eesti keeles õpitakse päris laial rindel. Samas märgiti vestlusringis, et see 5000 moodustab vaid 17% vene kodukeelega õpilaste üldarvust. Leiti, et eesti keele õpetamine meie vene lastele on mitu korda suurem väljakutse kui uusimmigrantide laste õpetamne.

Kas endast erinevaid ei hakata kiusama?

Eesti on üks kõrgema koolikiusamise tasemega maid Euroopas. Vestlusringis märgiti, et nendes koolides, kus välispäritolu lapsi õpetatakse, pole tõsiseid kiusamisjuhtumeid ette tulnud. Pigem jälgivad lapsed endast erinevaid klassikaaslasi uudishimuga.

Margus Tõnissaar küsis, kas ei tule teistsugune laps klassis koolirahule pigem kasuks: tema kaaslased harjuvad ära mõttega, et keegi on neist väga erinev. Võib-olla aitavad just need lapsed Eesti kooli paremaks muuta, õpetajatel ennast mobiliseerida ja uusi õpetamisviise kasutada.

Märgiti, et koolikiusamine ei teki halvast iseloomust, vaid peamiselt õpilaste vähesest koostööst. Mjalitsina tõi selle kohta näiteks kümblusklassidega kooli, kus rühmapõhine õpe võeti kasutusele kõigis klassides, ka nendes, kus keelekümblust polnud. Õpilaste suhted paranesid silmanähtavalt. Lisaks hakkasid õpilased õpetajatega paremini läbi saama ning isegi õpetajate omavahelised suhted paranesid.

„Kahjuks räägib meie tundides enamiku ajast õpetaja, selle asemel et panna õpilased omavahel rääkima ja üksteiselt õppima,” nentis Mjalitsina. „Uusimmigrandi laps vajab kõige rohkem elavat suhtlemist just klassikaaslastega.” Vestlusringis lisati aga, et praegusest rohkem elavat suhtlust vajab ka eesti laps ja seega on vaja kõigi õpilaste õpetamist muuta. Natalja Mjalitsina toonitab ka igal koolitusel, et õpetaja ei pea mõtlema, mida välispäritolu lapsega ette võtta, vaid kuidas kogu klassi uut moodi õpetada.

Eestlased ei oska araabia keelt

Araabia keele mittetundmist ei peetud vestlusringis probleemiks. Koolides on hakkama saadud araabia, jaapani või tamili keelt oskamata. Niisamuti on saanud väga hästi hakkama meie vene õppekeelega koolide kümblusklassid, kus õpetatakse lapsi ühtki lauset vene keelde tõlkimata. Siiski nenditi, et õpetajad teavad keelekümblusest vähe ega taha hästi uskuda, et tõlkida pole vaja.

Ühel koolitusel õpetati õpetajatele jaapani keelt kümblusmeetodil. Saanud jaapanikeelses tunnis ilma tõlketa hakkama, hakati uskuma, et eesti keelt on samuti võimalik õpetada ainult eesti keelt kasutades. Tuleb lihtsalt rakendada kümblusmetoodikale omaseid võtteid.

Maailma üks raskemaid keeli

Eestlane on harjunud tõdema, et meie 14 käändega keel on üks maailma raskemaid. Vestlusringis nenditi, et raske on eesti keel ainult siis, kui seda valesti õpetatakse – näiteks õpikust peatükke pähe tuupida lastes. Keelekümblusklasside lapsed suudavad eesti keeles vabalt rääkida hiljemalt kahe aasta pärast.

Birgit Lao-Peetersoo märkis, et meie väga hea keelekümbluse kogemus annab kindlustunde, et saame ka välispäritolu laste õpetamisega hästi hakkama. Kuid uusi keeli võiksid kümmeldes omandada ka eesti peredest koolilapsed. Näiteks kahesuunalise kümbluse lasteaiarühmades on vene lapsed eesti ja eesti lapsed vene keelega hästi hakkama saanud. Teadmiseks veel, et Luksemburgis õpitakse igas kooliastmes eri keeles ja gümnaasiumi lõpetades valdavad õpilased nelja keelt. Tänapäeval osatakse mis tahes keelte kiiret omandamist toetada.

Ikka ja jälle tõdeti, et meie õpetajad ei ole keelekümbluse põhitõdedega piisavalt kursis. Nii mõnigi võõramaalast õpetav õpetaja on olnud mures, et tema õpilane juba kolmas kuu lihtsalt vaikib – õpeta, kuidas tahad. Natalja Mjalitsina selgitas, et uue keele omandamine algabki lastel vaikimise perioodiga. Mõni laps vaikib nädala, mõni kolm kuud, mõni isegi pool aastat. See on aeg, mil laps püüab eesti keelest aru saada ja olulisi fraase meelde jätta. Järgmine periood algab siis, kui ta kasutab üksikuid eestikeelseid sõnu. Kolmandal perioodil kasutab ta emakeelt eesti keelega läbisegi. Seda perioodi on nimetatud ka poolkeelsuse etapiks, mille pärast ei tasu ärevust tunda, sest see möödub hiljemalt teise aasta lõpuks. Pärast koolitusel nende perioodide teadasaamist on immigrantide lapsi õpetavad õpetajad silmanähtavalt rahunenud, märkis Mjalitsina.

„Tegelikult tutvustame me neile keelekümbluse metoodika põhitõdesid − räägime sedasama juttu, mida oleme juba 15 aastat rääkinud,” sedastas Mjalitsina.

Ei jõua individuaalselt läheneda

Eesti õpetaja peab väga tähtsaks individuaalset tööd õpilasega. Kui aga klassis on 24 õpilast, siis ei jõua õpetaja igaühega piisavalt tegelda.

Vestlusringis märgiti, et riik eraldab uusmigrandi lapsele Eesti koolisüsteemi sulandamiseks raha ja selle toel saab näiteks abiõpetaja aidata lapsi individuaalselt. Kuid rõhutati ka, et kõige parem tugi mujalt tulnud lapsele on tema kaasõpilased.

„On aeg endale teadvustada, et üks paremaid individuaalse lähenemise viise on rühmadena õppimine. Lapsed õpivad eesti keelt kõige paremini ikka oma rühmakaaslastelt, nendega aktiivselt suheldes ja ühiseid ülesandeid lahendades,” toonitas Mjalitsina. Rühmapõhise õppe eeliseid kinnitab kõige piltlikumalt keelekümblusklasside 15-aastane kogemus. Eesti keele on kümblusklasside lapsed saanud selgeks paari aastaga ja ainehinded on neil olnud samuti head.

Immigrandi laps nooremasse klassi

Kuna välispäritolu lapsed ei oska eesti keelt, on arvatud, et nad võiks panna eakaaslastest noorematesse klassidesse, et neil koolis kergem oleks.

Vestlusringis nii ei arvatud. Selgituseks öeldi, et eesti keele mitteoskamine ei tähenda, et lapse vaimsed võimed oleksid tagasihoidlikumad. Kui last on aidatud kooliellu sisse elada, saab ta juba esimese õppeaasta lõpul omaealiste klassis täiesti rahuldavalt hakkama.

Mis saab erivajadustega lastest?

Selles osas pole Eestis veel kogemusi. Näiteks ei osata meil õpetada kirjaoskamatuid lapsi. Mida teha, kui selline laps on juba 13-aastane? Ka pole Eestisse veel tulnud lapsi, kellel oleks näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire, kes on läbielatust traumeeritud jne. Märgiti, et Rajaleidja spetsialistid aitavad iga Eestis elavat last, sealhulgas uussisserändajate omi. Sotsiaalministeerium on valmis tasuma tõlkidele, kes välispäritolu lapsi Rajaleidjas aitavad. Kuidas kõik konkreetsemalt käima hakkab, seda minnakse jaanuaris Soome uurima.

Kust võtta palvetamisruume?

Mõned õpetajad on küsinud, kas nüüd peab ehitama koolis palvetamisruumi ja koolisööklas loobuma sea­lihast. Vestlusringis peeti seda pseudo­mureks. Sügavalt usklikele lastele pole seni palveruume ehitatud, sest vaikse koha palvetamiseks leiab igast koolimajast. Mis aga koolitoitu puutub, siis on koolides juba praegu palju toiduallergiaga lapsi. Vanemad on pannud neile kodust sobivat toitu kaasa. Nii on teinud ka mõningad moslemilaste vanemad. Elu on aga näidanud, et need lapsed söövad praetud sinki hea meelega, kui vanemad seda rangelt ära keelanud pole.

Allikas: http://opleht.ee/27130-kas-pagulaskriis-laiendab-keelekumbluse-kandepinda/

Topeltkeelekümblus – kolmkeelsuse võti!

Paljudes Eesti venekeelsetes koolides pakutakse õpilastele keelekümblust, mille käigus õpitakse osa aineid eesti ning osa vene keeles. On aga ka riike, kus pakutakse õpilastele topeltkeelekümblust.

Topeltkeelekümbluse programmides õpitakse osa aineid esimeses ehk emakeeles, osa teises ning ülejäänud kolmandas keeles, aidates seeläbi õpilastel omandada kolm keelt kõrgel tasemel. Üldiselt võib öelda, et topeltkeelekümblus ei too kaasa võrdväärset, emakeelega sarnast taset kõigis kolmes keeles. Programmi tulemusena õpilased räägivad, loevad ja kirjutavad emakeeles sama hästi või veidi paremini kui õpilased, kes on osalenud puhtalt emakeelses programmis. Nad suudavad rääkida, lugeda ja kirjutada teises ja kolmandas keeles piisavalt hästi, et arendada keeleoskust iseseisvalt, õppida edasi ükskõik millises nendest kolmest keelest ning siseneda tööturule, mis eeldab nende keelte valdamist.

Topeltkeelekümblust või kolmkeelset haridust rakendatakse Kasahsta­nis, Luksemburgis, Euroopa koolides, Itaalias Val d’Aosta regioonis, Baskimaal ning Kanadas Montreali juudi kogukonnakoolides.

Osa nendest programmidest kirjeldatakse Cambridge’i ülikooli kirjastuse hiljuti avaldatud raamatus „Building Bilingual Education System: Forces, Mechanisms and Counterweights” (eesti keelde tõlgituna „Kakskeelse haridussüsteemi rajamine: Energia, mehhanismid ja tasakaal”, osaliselt kirjutanud ja toimetanud Eesti keelekümbluse üks rajajatest Peeter Mehisto). Raamatus on kirjeldatud edukate kaks- ja kolmkeelsete haridusprogrammide rakendamiseks vajalikke investeeringuid ning lahatakse nende programmide rakendamise keerukust nii administratiivsest, seadusandlikust, poliitilisest, ühiskondlikust kui ka institutsionaalsest vaatevinklist.

Teiste näidete seas on raamatus juttu Eesti keelekümblusprogrammi loomisest. Eesti keelekümblusprogramm sai teoks tänu sidusrühmade kaasamisele, mille käigus õpetajad, koolijuhid, omavalitsuste ja riigi haridusametnikud ja teadlased ning teised teemaga seotud kodanikud otsisid lahendusi, mis aitaksid vene noortel Eesti ühiskonnas toimetulekuks vajalikku keeleoskust saavutada. Eesmärk oli rakendada eesti keele õpet viisil, mis võimaldaks õpilastel arendada ka oskusi oma ema- ehk vene keeles.

Juhinduti olukorrast, kus vene keelt kõnelevad noored ei osanud piisavalt eesti keelt, et pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkata õpinguid eesti keeles ja/või siseneda võrdväärselt eesti keelt rääkijatega Eesti tööjõuturule.

Eesti keelekümblusprogrammi väljatöötajad uurisid mujal maailmas rakendatud keelekümblusprogramme ja otsustasid luua kõigepealt varase ning seejärel hilise keelekümblusprogrammi. Siinsete keelekümblusprogrammide väljatöötamist toetasid Eesti, Kanada, Soome, Euroopa Liit, vähemal määral ka Holland ja Ameerika Ühendriigid.

Tuntud Kanada teadlase Fred Genesee hinnangul on Eesti keelekümblusprogramm omataoliste seas üks süstematiseeritumalt välja töötatud programme. Need, kes on selle välja töötanud, nõustavad nüüd sarnaste programmide väljatöötajaid mujal maailmas.

„Building Bilingual Education System: Forces, Mechanisms and Counterweights” kirjeldab üksikasjalikult ka uuenduslikku kolmkeelset haridust (topeltkeelekümblust), mida rakendatakse Kasahstanis. Keerulise ajaloo tõttu moodustasid kasahhid 1959. aastaks kõigest 30 protsenti oma maa elanikkonnast (rahvaarv on seal tänaseks ligi 18 miljonit). Maa iseseisvumise järel aastal 1991 lahkus mitme aasta vältel sealt suur hulk mittekasahhe ja ligi miljon etnilist kasahhi naasis kodumaale. Praegu on kasahhide iive kaks korda kõrgem kui vene päritolu elanikel ning kasahhid moodustavad juba peaaegu 65 protsenti elanikkonnast.

Osal kasahhidest pole aga kasahhi keel esimene ehk kõige tugevam keel. Kasahhi keele kui kõige tugevama keele valdajad on ülekaalus maa lõuna- ja lääneosas, põhjapoolsetel aladel domineerib aga vene keel. Põhjapiirkonna kasahhidest kasutab suur osa põhikeelena vene keelt, seda nii suhtlemisel, tööl kui ka meediat tarbides. Riik on investeerinud märkimisväärseid summasid kasahhikeelse keskkonna loomiseks meedias, kunstis ja töökohtadel. Lõviosa kasahhe omandab nüüd põhi- ja keskhariduse kasahhi keeles, kuid etnilised venelased eeldavad eelkõige venekeelset haridust. Kõrgkoolides omandab vähem kui 60 protsenti kõikidest tudengitest haridust peamiselt kasahhi keeles.

2008. aastal alustas Kasahstani president matemaatika- ja reaalkallakuga kolmkeelse koolivõrgustiku loomist. Topeltkeelekümblus hõlmab kasahhi, vene ja inglise keelt ning 2015. aastaks tegutses üle Kasahstani 20 sellel eesmärgil rajatud Nazarbajevi intellektuaalkooli (Intellectual Schools), mis alluvad Nazarbajevi intellektuaalkoolide keskusele (Autonomous Educational Organisation Nazarbayev Intellectual Schools − AEO NIS). AEO NIS peab enda koolide kogemusest lähtudes veel vedama kogu koolisüsteemi reformi. Haridusreformi üks eesmärk on tulevikus pakkuda riigi kõikidele õpilastele kolmkeelset haridust.

AEO NIS on töötanud välja oma õppekavad, hindamiskriteeriumid ja -süsteemid, õppevara, poliitika, koolitusprogrammid, määranud õppekavavälised tegevused ja sõiduvahendid, et õpilastel oleks kontakt sihtkeelte kõnelejatega. Organisatsioon teeb tihedat koostööd välismaa tuntud ülikoolidega, mille hulgas on Cambridge’i ülikool, Johns Hopkinsi ülikooli, Pennsylvania ülikool ja University College Londoni haridusinstituut.

Kaks intellektuaalkooli pakub varast keelekümblust vene keelt emakeelena kõnelevatele õpilastele. Vastu võetakse programmi põhimõttel kes ees, see mees. Ülejäänud koolide programm hõlmab 7.−12. klassi õpilasi. Programmiga liitumiseks tuleb õpilastel ja õpetajatel läbida tihe konkurss. Mitme õppeaine omandamisel kasutatakse teist keelt – vene või kasahhi. Esialgu õpetatakse inglise keelt eelkõige õppeainena. 7.−9. klassini õpetavad osa õppeaineid kaks õpetajat korraga (üks kasahhi- või venekeelne, teine ingliskeelne) eesmärgiga aidata õpilastel hiljem minna üle ainete õppimisele inglise keeles. 11.−12. klassis õpetatakse enamikku aineid (näiteks füüsika, keemia, bioloogia, majandusõpetus) inglise keeles, sageli on õpetajaks inglise keelt emakeelena rääkiv inimene. Välisõpetajate laialdane palkamine on mõeldud asendama tühimikku, mis kestab seni, kuni kohalikud õpetajad saavutavad vajaliku keeletaseme. Vastukaaluks inglise keele intensiivsele kasutamisele 11.−12. klassis võimaldatakse kasahhi ja vene keele kaalutletud, st piiratud kasutamist inglise keeles õpetatavates tundides.

Kolme keelt kasutatakse õppekavavälises tegevuses ning matemaatika- ja teaduslaagrites. Iga kooli arengukava kirjeldab, kuidas tagatakse kasahhi- ja venekeelse terminoloogia õppimine nendes ainetes, mida õpetatakse inglise keeles. Kasahhi ja vene päritolu segarühmad viivad läbi ka uuringuid.

Koolide lõpetajad valdavad kolme keelt kõrgel tasemel. Olgugi et kõiki õpilasi hinnatakse koolilõpu eksamite kaudu, pole sõltumatud teadlased õpitulemusi senimaani uurinud. See on siiski kavas.

Hoolimata asjaolust, et Kasahstani topeltkeelekümblusprogramm keskendub praegu „andekatele” noortele, kavatseb sealne valitsus laiendada kolmkeelset haridust samm-sammult kõikidele koolidele.

Raamatus „Building Bilingual Education System: Forces, Mecha­nisms and Counterweights” on juttu ka kolmkeelsetest õppeprogrammidest ja topeltkeelekümblusest, mis teenivad õpilasi eri ühiskonnakihtidest. Teisisõnu, kolmkeelsetest programmidest on tuua palju näiteid, kus programm on osutunud edukaks nii keskmiste kui ka „andekate” õpilaste puhul.

Kõne all olev raamat on suuresti inspireeritud Eesti keelekümblusprogrammist ja tugineb paljuski selle väljatöötamise kogemusele, käsitledes ühtekokku 17 riigi kogemusi.

Peeter Mehisto

Allikas: http://opleht.ee/26896-topeltkeelekumblus-kolmkeelsuse-voti/

Mängud lasteaias

Bussimäng - geomeetrilised kujundid ja värvid

Tervislik toitumine

Kodu keelekümblus

Park keelekümblus

Lugemismäng

Keelekümbluse töökava

1 klass:
http://kke.innove.ee/images/failid/pdf/abimaterjalid/1_klassi_tookava_toetav_materjal.pdf

2 klass:
http://kke.innove.ee/images/failid/pdf/abimaterjalid/2_klassi_tookava_toetav_materjal.pdf

3 klass:
http://kke.innove.ee/images/failid/pdf/abimaterjalid/3_klassi_tookava_toetav_materjal.pdf