Välispäritolu laste tulek meie kooli näitab kõige selgemalt, et keeleõpetuses ja õpetuses üldse on vaja tõsist pööret.
Sellised lapsed vajavad palju piltlikku materjali, emotsionaalset õhkkonda, klassikaaslaste toetust – ja seda kõike pakub keelekümbluse metoodika. Mõttevahetuses pagulaslaste õpetamise teemal osalesid Innove juhatuse liige Birgit Lao-Peetersoo, keelekümbluskeskuse juhataja Natalja Mjalitsina ja hariduse tugiteenuste agentuuri juhataja Margus Tõnissaar.
Välispäritolu laste õpetamisega seotud küsimusi arutades jõudsid nad ikka tagasi keelekümbluse juurde. Eesti keele õpetamine meie vene lastele on mitu korda suurem väljakutse kui uusimmigrantide laste õpetamine, toonitasid nad. Järgnevalt mõningad väljavõtted vestlusest.
Kas neid ei tule liiga palju?
Tihti küsitakse, kas eesti keeles õpetamist ei hakka segama, kui uussisserändajate lapsi on klassis liiga palju. Vestlusringis märgiti, et seni on neid tulnud üldjuhul üks-kaks terve kooli kohta ja liiga palju ei saa neid kuidagi olla. Samas lisati, et laste vastuvõttu piirata ei saa, ka siis mitte, kui neid ongi väga palju, sest Eesti põhiseaduse järgi on igal Eestis elaval lapsel õigus haridusele ja eestikeelsele õpetusele, st õigus siin koolis käia.
Märgiti, et Eestis on eesti õppekeelega lasteaiarühmi ja klasse, kus ligi pooled lapsed on vene emakeelega. Õpetajad tunnevad mõnes sellises klassis tõsist muret, et nad ei jõua enam kõigile kõike tõlkida.
Natalja Mjalitsina tõdes, et kui ei jõua enam tõlkida, siis tuleb üle minna ilma tõlketa õpetamisele. Eeskujuks tõi ta vene õppekeelega koolide keelekümblusklassid, kus lapsed õpivadki eesti keelt ilma tõlketa. Segaklasse õpetavatele õpetajatele on keelekümbluse aluseid tutvustatud ja see töö jätkub.
Kui palju välismaalt tulnud lapsi siin juba on?
EHIS-e andmetel õpetatakse praegu välispäritolu lapsi 32 Eesti koolis. Välismaalt tulnud lapsi on Eesti koolides 400 ringis. Eestis töötab umbes 3000 inimest Euroopa Liidust ja teine 3000 väljastpoolt.
Vestlusringis rõhutati, et hoopis suuremad õpilaste massid liiguvad eesti õppekeelega kooli meie oma venekeelsetest perekondadest. Ligikaudse hinnangu põhjal õpib eesti koolis ligi tuhat vene last. Nende laste eesti kooli tulekuks ei ole tehtud pooltki nii põhjalikke ettevalmistusi kui uussisserändajate puhul. Lisaks õpib umbes 5000 vene kodukeelega last eesti keeles kümblusklassides, mis näitab, et eesti keeles õpitakse päris laial rindel. Samas märgiti vestlusringis, et see 5000 moodustab vaid 17% vene kodukeelega õpilaste üldarvust. Leiti, et eesti keele õpetamine meie vene lastele on mitu korda suurem väljakutse kui uusimmigrantide laste õpetamne.
Kas endast erinevaid ei hakata kiusama?
Eesti on üks kõrgema koolikiusamise tasemega maid Euroopas. Vestlusringis märgiti, et nendes koolides, kus välispäritolu lapsi õpetatakse, pole tõsiseid kiusamisjuhtumeid ette tulnud. Pigem jälgivad lapsed endast erinevaid klassikaaslasi uudishimuga.
Margus Tõnissaar küsis, kas ei tule teistsugune laps klassis koolirahule pigem kasuks: tema kaaslased harjuvad ära mõttega, et keegi on neist väga erinev. Võib-olla aitavad just need lapsed Eesti kooli paremaks muuta, õpetajatel ennast mobiliseerida ja uusi õpetamisviise kasutada.
Märgiti, et koolikiusamine ei teki halvast iseloomust, vaid peamiselt õpilaste vähesest koostööst. Mjalitsina tõi selle kohta näiteks kümblusklassidega kooli, kus rühmapõhine õpe võeti kasutusele kõigis klassides, ka nendes, kus keelekümblust polnud. Õpilaste suhted paranesid silmanähtavalt. Lisaks hakkasid õpilased õpetajatega paremini läbi saama ning isegi õpetajate omavahelised suhted paranesid.
„Kahjuks räägib meie tundides enamiku ajast õpetaja, selle asemel et panna õpilased omavahel rääkima ja üksteiselt õppima,” nentis Mjalitsina. „Uusimmigrandi laps vajab kõige rohkem elavat suhtlemist just klassikaaslastega.” Vestlusringis lisati aga, et praegusest rohkem elavat suhtlust vajab ka eesti laps ja seega on vaja kõigi õpilaste õpetamist muuta. Natalja Mjalitsina toonitab ka igal koolitusel, et õpetaja ei pea mõtlema, mida välispäritolu lapsega ette võtta, vaid kuidas kogu klassi uut moodi õpetada.
Eestlased ei oska araabia keelt
Araabia keele mittetundmist ei peetud vestlusringis probleemiks. Koolides on hakkama saadud araabia, jaapani või tamili keelt oskamata. Niisamuti on saanud väga hästi hakkama meie vene õppekeelega koolide kümblusklassid, kus õpetatakse lapsi ühtki lauset vene keelde tõlkimata. Siiski nenditi, et õpetajad teavad keelekümblusest vähe ega taha hästi uskuda, et tõlkida pole vaja.
Ühel koolitusel õpetati õpetajatele jaapani keelt kümblusmeetodil. Saanud jaapanikeelses tunnis ilma tõlketa hakkama, hakati uskuma, et eesti keelt on samuti võimalik õpetada ainult eesti keelt kasutades. Tuleb lihtsalt rakendada kümblusmetoodikale omaseid võtteid.
Maailma üks raskemaid keeli
Eestlane on harjunud tõdema, et meie 14 käändega keel on üks maailma raskemaid. Vestlusringis nenditi, et raske on eesti keel ainult siis, kui seda valesti õpetatakse – näiteks õpikust peatükke pähe tuupida lastes. Keelekümblusklasside lapsed suudavad eesti keeles vabalt rääkida hiljemalt kahe aasta pärast.
Birgit Lao-Peetersoo märkis, et meie väga hea keelekümbluse kogemus annab kindlustunde, et saame ka välispäritolu laste õpetamisega hästi hakkama. Kuid uusi keeli võiksid kümmeldes omandada ka eesti peredest koolilapsed. Näiteks kahesuunalise kümbluse lasteaiarühmades on vene lapsed eesti ja eesti lapsed vene keelega hästi hakkama saanud. Teadmiseks veel, et Luksemburgis õpitakse igas kooliastmes eri keeles ja gümnaasiumi lõpetades valdavad õpilased nelja keelt. Tänapäeval osatakse mis tahes keelte kiiret omandamist toetada.
Ikka ja jälle tõdeti, et meie õpetajad ei ole keelekümbluse põhitõdedega piisavalt kursis. Nii mõnigi võõramaalast õpetav õpetaja on olnud mures, et tema õpilane juba kolmas kuu lihtsalt vaikib – õpeta, kuidas tahad. Natalja Mjalitsina selgitas, et uue keele omandamine algabki lastel vaikimise perioodiga. Mõni laps vaikib nädala, mõni kolm kuud, mõni isegi pool aastat. See on aeg, mil laps püüab eesti keelest aru saada ja olulisi fraase meelde jätta. Järgmine periood algab siis, kui ta kasutab üksikuid eestikeelseid sõnu. Kolmandal perioodil kasutab ta emakeelt eesti keelega läbisegi. Seda perioodi on nimetatud ka poolkeelsuse etapiks, mille pärast ei tasu ärevust tunda, sest see möödub hiljemalt teise aasta lõpuks. Pärast koolitusel nende perioodide teadasaamist on immigrantide lapsi õpetavad õpetajad silmanähtavalt rahunenud, märkis Mjalitsina.
„Tegelikult tutvustame me neile keelekümbluse metoodika põhitõdesid − räägime sedasama juttu, mida oleme juba 15 aastat rääkinud,” sedastas Mjalitsina.
Ei jõua individuaalselt läheneda
Eesti õpetaja peab väga tähtsaks individuaalset tööd õpilasega. Kui aga klassis on 24 õpilast, siis ei jõua õpetaja igaühega piisavalt tegelda.
Vestlusringis märgiti, et riik eraldab uusmigrandi lapsele Eesti koolisüsteemi sulandamiseks raha ja selle toel saab näiteks abiõpetaja aidata lapsi individuaalselt. Kuid rõhutati ka, et kõige parem tugi mujalt tulnud lapsele on tema kaasõpilased.
„On aeg endale teadvustada, et üks paremaid individuaalse lähenemise viise on rühmadena õppimine. Lapsed õpivad eesti keelt kõige paremini ikka oma rühmakaaslastelt, nendega aktiivselt suheldes ja ühiseid ülesandeid lahendades,” toonitas Mjalitsina. Rühmapõhise õppe eeliseid kinnitab kõige piltlikumalt keelekümblusklasside 15-aastane kogemus. Eesti keele on kümblusklasside lapsed saanud selgeks paari aastaga ja ainehinded on neil olnud samuti head.
Immigrandi laps nooremasse klassi
Kuna välispäritolu lapsed ei oska eesti keelt, on arvatud, et nad võiks panna eakaaslastest noorematesse klassidesse, et neil koolis kergem oleks.
Vestlusringis nii ei arvatud. Selgituseks öeldi, et eesti keele mitteoskamine ei tähenda, et lapse vaimsed võimed oleksid tagasihoidlikumad. Kui last on aidatud kooliellu sisse elada, saab ta juba esimese õppeaasta lõpul omaealiste klassis täiesti rahuldavalt hakkama.
Mis saab erivajadustega lastest?
Selles osas pole Eestis veel kogemusi. Näiteks ei osata meil õpetada kirjaoskamatuid lapsi. Mida teha, kui selline laps on juba 13-aastane? Ka pole Eestisse veel tulnud lapsi, kellel oleks näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire, kes on läbielatust traumeeritud jne. Märgiti, et Rajaleidja spetsialistid aitavad iga Eestis elavat last, sealhulgas uussisserändajate omi. Sotsiaalministeerium on valmis tasuma tõlkidele, kes välispäritolu lapsi Rajaleidjas aitavad. Kuidas kõik konkreetsemalt käima hakkab, seda minnakse jaanuaris Soome uurima.
Kust võtta palvetamisruume?
Mõned õpetajad on küsinud, kas nüüd peab ehitama koolis palvetamisruumi ja koolisööklas loobuma sealihast. Vestlusringis peeti seda pseudomureks. Sügavalt usklikele lastele pole seni palveruume ehitatud, sest vaikse koha palvetamiseks leiab igast koolimajast. Mis aga koolitoitu puutub, siis on koolides juba praegu palju toiduallergiaga lapsi. Vanemad on pannud neile kodust sobivat toitu kaasa. Nii on teinud ka mõningad moslemilaste vanemad. Elu on aga näidanud, et need lapsed söövad praetud sinki hea meelega, kui vanemad seda rangelt ära keelanud pole.
Комментариев нет:
Отправить комментарий